Võimatu 10 jooksul osalenud Mirjo blogi: Üks hirm jälle seljatatud!

Nüüd, kus ma olen saanud paar päeva hinge tõmmata ja taastuda ühest karmimast ja omanäolisemast spordisündmusest, millest ma oma lühikese amatöörsportlase karjääri jooksul olen osa võtnud, oleks aeg meenutada veidike sellele eelnevat ja võistluse kulgu sel märkimisväärsel jooksutrassil.

 

Kus see kõik alguse sai ? Ühel soojal suvepäeval nägin ma teadatuntud sotsiaalmeedia Facebooki kontol jagatavat informatsiooni sügisel toimuva takistusjooksu kohta, kus tollel hetkel olin äsja peale pikka vigastuspausi üsnagi atraktiivse Kõva Mehe Jooksu sooritamisega hakkama saanud, siis peas ei tekkinud kahtlust ka, miks mitte kohe esimesel võimalusel sinna ära registreerida, peale selle oli ju esmane informatsioon selle toimuva ürituse osas kõlav ja paljulubav, kuna tegemist pidavat olema esimese rahvaspordivõistlusega, mis on mõeldud ainult meestele, et soovolinikul pole selle peale midagi kosta, kuna naistel on oma võistlus pika traditsiooniga Maijooksu näol olemas. Samas oli ka ette tituleeritud, kui kõige raskem 10 km takistusjooks, mis toimuma saab ja kuhu starti saab 200 kiiremat meest. Pigem tuleks mainida nobedamate näppudega.

 

Kui Arno (Tali) oli Eestisse jõudnud, oli juba hele ollus õuel ja tiikidel kaas peal. Ootamatult oli sügis vahele jäänud selle aasta kalendris, kui nädal enne võistlust tuli meeldetuletus, et on tulemas see võistlus, kuhu ma ennast registreerinud olin ja päevakajaliste murede tõttu unustanud. Sel hetkel tekkis kohe peas mõte, kuhu ma küll ennast jälle mässinud olen. Selleks hetkeks oli avalikuks tulnud jooksutrass koos takistuste nimedega, kuid takistuste kirjeldusi veel avaldatud polnud. Tegemist oli justkui riigisaladusega. Teada oli, et see sisaldab ka veetakistusi, mis tegi mind vägagi murelikuks.

 

Ootamatult oli kätte jõudnud neljapäeva õhtu, kus võistluseni oli jäänud loetud päevad, selleks hetkeks oli saladuseloor langenud ja ilmsiks tulid takistuste kirjeldused, mis sundis mind tegema esimesi ettevalmistusi selleks võistluseks, mõtetes ainult ketras, kuidas vastu astuda veetakistustele ja nii ma siis püüdsin uinuda, järgnevad kolm ööd nägin ma unes end korduvalt siplemas jääkülmas vees ning tegelemas oma ühe suurima hirmuga kõrgelt vette hüppamise näol. Ma ei ole julgenud seda teha ka soojal suvepäeval sooja vette, aga nüüd ma pean seda tegema praegusel külmal ajal. Kuna pikk korvpallihooaeg on alles alguses, siis ei saa ma riske võtta, et selle võistlusega mu hooaeg pooleli jääks või tagasilöögi saaks. Nii saigi asutud reede õhtul tegema lobitööd, et saada endale võistluseks kalipso ja vettpidavad kindad. Reede hilisõhtul, öösel sain ma sellele lõpuks lahenduse, kus sain nõusse tuttava Kerro Viljandist, et võistluspäeva hommikul on ta valmis ärkama kell 7, et mulle võistluseks kaasa anda kalipso ning lisaks sain oma hea sõbra Arturi käest soojad vetthülgavad tuukrikindad, sellega oli suurem osa võistluseks tehtud, sellele jätkus kiire logistiku töö, et paika loksutada sportlik nädalavahetus Eesti eripaigus, kogu laupäevane päev läks ära korvpalli kodumängule, mis teadupärast toimus Kuressaares, kus sai avatud 4 kaotuse kõrvale lõpuks võiduarve ning kui õnnelikud meeskonnakaaslased Kuressaarde võitu tähistama jäid, sõitsin ma kenasti Pärnu poole vanemate koju, et pisut und saada ja välja puhata suursündmuseks. Nii ma siis jõudsin hilisõhtul vanemate poole, kus taaskord öistes uneseriaalides olid kummitamas need samad lood, mis eelmistelgi öödel. Lisaks see kellakeeramine, ei teagi nüüd, kas see oli kasuks, et sai tunnike kauem magada või siis kahjuks, et tunnike rohkem piinelda oma unenägudega. Varahommikul saigi siis suund Viljandi poole võetud, et võistlusdress kätte saada ja sealt edasi võistluskeskusse Kääriku poole.

 

Võistluskeskusse jõudes oli ärevusest käed värisema hakanud, näost veel kaamemaks läinud, kui enne. Autost väljudes võtsin siiski suuna oma stardinumbri järgi, kus võtsin vastutuse oma tervise üle ja kinnitasin seda paberile kritseldatud poognaga, mis sellest värisevast käest tuli ja sealt edasi ei jäänud muud üle kui juba võistlusdress selga ja stardi poole uudistama, et kuulata viimane instruktaaž ja jälgida esimesi võistlejaid, kes rajale tuiskasid. Võistlus oli eraldistardist 30 sekundilise intervalliga, tunne oli justkui sama nagu Veerpalu hiilgeaegadel oma 15 km klassika sõitude stardis seisis. Lisaks sellele, et ma oma üleriiete ja vahetusjalanõudega seal seisin, tahaks tänada sõbrannat Jaanikat, kes oli seda võistlust jälgima sattunud oma õega, kelle elukaaslane ka selle katsumuse oli ette võtnud. Tänu sellele sain ma oma üleliigse tavaari ta kätte hoiule jätta ning tänada ka toetuse ja fotode ja videosalvestuste eest.

 

11:47:30 on kellaaeg kui stardijoonelt tormab rajale number 98 all startinud näost valge arg spordipoiss. Esimese takistuseni oli loetud meetrid, kui tuli ületada neli 2m kõrgust tuletõrjespordis tuttavaks saanud planku, siin ei tekkinud veel raskusi nagu ka järgmisel takistusel, kus tuli üle kitsaste prusside joosta, ka siin oli abiks varasem tuletõrjespordikogemus, kuid siit edasi tuli vastu seista esimese hirmuga, mis ka unenägudes kummitamas käis, kus tuli sulpsata tiiki, et kaasale vesiroose korjata, kuid ainus, mis sellel 10 meetrisel veetrassil kaasa haarata sai, olid jäälilled. Siin sain tõestust, et kalipsoga, ei teki veetakistustel neid raskusi, mida ma unes nägin, kuid veest välja tulles siiski jalalabad ja varbad olid tundetud, kuid tasapisi joostes hakkas taas veri liikuma ja tundsin taas, millel jooksen. Siit edasi sai veidi tasasel pinnal joosta, kui läks metsateoks ja tuli liikuda üle paralleelsete palkide, kus üks jalg ühel palgil ja teine teisel ja sealt edasi Sookolli koju trallima, kus tuli mudasel pinnasel väike distants joosta, millele järgnemas esimene korralik tõus, mida jooksusammul võtta. Tõusud on ka vastava nimetuse saanud kuulsa Everesti järgi, Everesti tippu olevat planeeritud hiline heinategu, kuid Kääriku Ülo oli oma tööd hästi teinud ja heinarullid kokku ajanud ning lasknud meil seda barjääri ületada, sealt kiiremad sammud mäest alla ja taas sookolle segama, kus mudase põhja ja vett täis pikki kraavi liikuda ligi 50-60 meetrit, millelelt kohe liikuda edasi takistuseni, imiteerides kuidas sõdurid mudas madalroomamist harjutavad, spetsiaalne mudavann, kuhu olid prussid kinnitatud, mille alt läbi roomata, kuid siin ei saanud veel külmast veest kõik, vannist otse uude tiiki Viikingi kursustele.

 

Kui teadupärast viikingid laevatasid palke mööda vett, siis veetakistusel ujus 3 palki, millest tuli üle ronida. Taaskord peale seda veetakistust olid jalalabad ja varbad, kui keha küljest kadunud ja nii tundetud, et ei saanud aru, kuidas ma üldse seisan. Siin palju armu ei anta ja uus takistus ei andnud kaua oodata, kui pidi rekka alla kardaaniristi vahetama minema. Roomates kruusasel pinnasel rekka all, kus mul oli juba tunne, et olen sinna kinni jäämas, siis ma ei oska aimata ka kuidas suuremad mehed sealt läbi tulid, ilmselt nagu teod, kus kojana auto kaasas. Kui veoauto remont tükki küljest ei võtnud, siis ei tohiks ka rehvivahetusega probleeme olla ja nii siis saigi 200m lõik üle rehvide joosta ja pisut suurematest läbi pugeda.

 

Joostud oli veidi üle 2km, korralik rammestus oli juba peal ja tekkisid mõtted, mis siit veel edasi saab, kuid samas pooled takistused olid juba sooritatud. Peale rehvivahetust sai pool kilomeetrikest Tutimäest üles joostud kus ootas demineerimispunkt. Seal tuli 24kg sangpomm heita üle 2,5 meetrise liini. Enne võistlust oli tunne, et ka see võib saada mulle saatuslikuks, kuna jõusaalis on mulle 2kg hantlidki suureks takistuseks. Seejärel tuli veel pool kilomeetrikest joosta edasi Tarzani maailma, kus seekord öökülmad olid liaanid ära võtnud, aga korraldustiim oli korralikud köied asemele rippuma toonud, kus tuli siis kõikuva köie kinnituskohta 5m kõrgusele ronida. Siin pidin ma käest ära võtma oma soojad tuukrikindad, mida enam tagasi kätte ei saanud, seega oli mul järgnevaks distantsiks kaasas kanda vaja kindapaari. Ei jäänud muud üle kui kindad kaenlasse ja Kongemäest üles-alla staadioni poole kihutada, kus juures sellel külmal päeval oli minul väga palavaks kiskunud. Ei osanud aimata, et kalipso ei hinga ja keha võib ülekuumenema hakata.

 

Jõudes staadionile ootas ees Veohobuste võidusõit. Imelik oli see, et Soome panustajad polnud sellele hipodroomile jõudnud. Egas midagi, tuli tarida see liivakott maast selga ja minna 400m staadioniringile traavima. Ratsuna olin ma paar korda pirtsakas ja pillasin ratsuri seljast maha. Traaviks kas saabki seda üldse nimetada, pigem nägin välja kui Sindi (sendi) vofka Pärnus oma taarakotiga. Selleks hetkeks oli 4km jäänud ja 15 takistust 24-st seljatatud. Kaks topsi teed ja edasi, endamisi mõtlesin, et eesootav krossijooks on minu trump, kuid oo ei! Kilomeetrikese pidasin kenasti jooksusammus, endamisi soigusin: „Pool on läbi, pool on läbi, lõpp paistab, lõpp paistab.“ Täpselt nii palju ta paistiski, kui viimasel ajal Eestimaa kohal päike.

 

Krossijooksult sujuvalt edasi vertikaalse slaalomi juurde, kus tuli Seinamäe slaalominõlva mööda korduvalt üles-alla, üles-alla joosta. Pea oli juba nii tühi, et ei jõudnud meelde jätta, kui palju ma sealt üles alla tammusin, kuniks olin selle rajaga jõudnud Seinamäe tippu. Veidike üle 7km oli juba seljataha jäänud, kui tuli selle võistluse vaat, et üks lõbusaim lõik. Saame seda nimetada kelgutamiseks ainult, et ilma kelguta. Nii ma siis tulin sealt 100m mäest alla taguotsa peal, lapsepõlves pahandust tehes ka taguotsa nii tuliseks ei aetud. Alla jõudes see naerusuine nägu jõudis hetkega kaduda, kui pea keerasid tipu poole tagasi ja seda libedat nõlva pidi sinna üles tagasi ronima hakkama pidid. Kõigele lisaks on jalad iga hetk krampi kiskumas, tunned kuidas säärelihas muliseb. Ilma kinnasteta jäistest mätastest üles tirides olid näpud esmakordselt tundetuks muutunud. Proovisin veel kindaid kätte saada, aga see oli üks, millega ma hakkama ei saanud.

 

Peale Everesti vallutust tuli kalastada kalda ääres. Sealt hüppetorni poole liikudes sain ma aru, et ei ole mu kalaõnn pöördunud, ega leidnud ka mõnda näkki kaasaks endale, ju ootan veel selle õnne pöördumist edasi. 8km on jäetud seljataha ja olen jõudnud sukeldumiskursuseni ning ühe oma suurima hirmu ületamise juurde. Nagu varasemalt mainisin, ei ole ma julenud ka suvel kuskilt kõrgelt alla hüpata, varasemalt võis olla 1,5m suurim kõrgus, kust ma vette olen hüpanud, kuid nüüd olen ma sunnitud hüppama 5m kõrguselt 2 kraadisesse vette. Mis tunnet see võib tekitada? Jõudes hüppetorni juurde, mainisin esmalt vetelpäästele, et pangu end valmis ja nii ma siis ronisin torni, väga vaiksel sammul, sammusin esmalt platvormi ääre poole ja vaatasin korra sealt alla, astusin sammu tagasi, kuid sama kiirelt astusin ka serva poole tagasi ja hüppasin hooga alla, et mitte lasta peas tekkima hakata kõiksugu muudel mõtetel, mis takistaks seda mitte sooritamast. Sel hetkel ma ei tahtnud enam katkestada. Peale hüpet oli plärtsatus, pinnale tõustes tõmbas vasaku sääre krampi, kuid need 5 kuni 10 meetrit tõmbasin end käte jõul redelini, kus venitasin jalga, et pääseda krambist, kõik läks õnnestunult ja olen enam kui kindel, et julgen ka suvisel ajal nüüd sarnaselt kõrguselt hüpata. Üks hirm jälle seljatatud.

 

 

Seekord peale külma karastust vees kosutasin end kolme topsi teega ja liikusin edasi tõkkejooksu trassile, kus esimese tõkke hüppasin krampide kiuste ning teistest lihtsalt ronisin üle ja hooga edasi Torujüri juurde pühapäeva veetma, kus tuli läbi pugeda kitsamast ja veidi suuremast drenaaži torust, peale esimest toru pidin jälle minutikese venitama, et torus tekkinud krampidest lahti saada, jõudsin järeldusele, mis seda tekitas, ilmselt ikkagi kalipsos ülekuumenemise efekt ja vedelikukaotus. Edasi oligi jäänud veel Kekkose Sauna juurest üles joosta Kääriku Spordibaasi hoovile finiši suunas. Trepijooks ülesse läks emotsionaalselt käsi taeva poole vehkides ning hoovile seatud ringil ja finišisirgele oli jäetud viimaseks ponnistuseks Salomoni ronimismaailm, kus tuli läbida rippudes takistusrada ja sealt emotsioonidest pulbitsevana ja rahulolust pakatuvana üle finišijoone joosta. Taaskord oli see tunne, mis peale selliseid sooritusi tekib ÜLIVÕIMAS!

 

Kokkuvõtteks, kui õigesti tulemusi kokku liitsin ja vaatasin, siis üldarvestuses peaks olema 61. koht 79 startinud sportlase seas. Koht küll numbrina ei ole see, mis enamusele meeldiks, aga minu jaoks on peamine sellistel katsumustel võitlus iseendaga. Kõige tähtsam on endaga hästi läbi saada ja lisaks sellele aru saada, kuidas kriisi olukordades mõistus, keha ja instinktid koos toimima saada, et välja tuleks just see, mis rahuolu pakub. Ma olen õnnelik, et selle katsumuse ette võtsin. Taaskord see pani mind ennast nägema mõnes situatsioonis uue nurga alt. Sellel võistlusel esindasin ma klubides BC Hundid nimelist kollektiivi ja firmade arvestuses DMT Insenerid OÜ-d, kus Huntidele tahaks tuua eeskujuks seda, et alati saab välja pigistada ka kivist vett ja ei saa esimesel nõrkuse hetkel pead norgu lasta. Lisaks soovin tänada oma tööandjat võimaluste eest osaleda sellistel sündmustel.

 

 

Tervitustega kontorirotist amatöör spordihull Mirjo.