Värvikad elamused Kakerdaja rabas

26. september 11

Septembrikuu viimasel pühapäeval kogunes Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse juurde 85 inimest, et üheskoos nautida kõike, mida päikseliselt sügisesel Eestimaa loodusel meile pakkuda on. Kui päev varem pidid rajameistrid mõned raja osad läbima pooleldi ujudes, siis retkelised olid ilmataadi poolt õnnistatud ja said piirduda vaid varvaste märjakskastmisega. Olgu – puusadeni ei jõudnud vesi ilmselt kellelgi.

Pärast instruktaažide kuulamist ja n-ö stardipaugu andmist rühkis kogu elamusteotsijate kamp mäkke, et seal ronida veelgi kõrgemale – vaatetorni. Hea ülevaade mitmekesisest maastikust ja kolletuvatest puulatvadest saadud, sammuti  ühtses tempos raba poole. Rajal vaheldus metsa- ja kruusatee, kuni jõuti oodatud laudteeni, mida mööda kõnniti läbi kogu raba matkates.

Retkelistele kõndisid vastu mitmed seltskonnad, kes jäid rabamätastele ootama meie möödumist. Mitmeid kordi kuulsime küsimusi, mis retkega on tegu ja palju on meid veel tulemas, sest üksteise seljataga sammudes jätsime mulje kui lõputust rongist, millel sadu vaguneid. Õnneks polnud kellelgi kuhugi kiiret, sest kõik olid ju maalilist Kakerdi rabajärve, värsket õhku ning põskipaitavat päikest nautima tulnud. Kohtasime ka marjulisi, kelle ämbrid punetasid saagist. Kahjuks nägime ka ühe ämbri ümberminemist, kui selle hoidja jalust rabasse vajus, kuid õnneks jõudsid enamik marju tagasi ämbrisse.

Meie seltskond kõhutäiteks marju korjama ei pidanud, kuna raja ääres olnud joogipunktides kostitasid korraldajad meid niigi.  Esimesse joogipunkti tulid isegi lehmad uudistama, mida head-paremat pakutakse, kuid nemad pidid pettumusega heinamaale tagasi pöörduma, kuna meie toidulaualt nad midagi meelepärast ei leidnud.

Raja keskel ootasid nii käimiskeppidega kui ka nendeta kõndijaid tõelised elamused, mil kiirelt oli vaja ehitada mõnest palgist sillake üle jõe. Vähemkartlikud sumpasid aga läbi vee teisele kaldale ega hakanud end köietrikkidega vaevama. Kõige märjemaks sai sel teekonnal ühe perega kaasas olnud koer, kes võttis jões ette terve supluse. Ja hiljem, kui ta end kuivaks raputas, ei jäänud palju kuivemaks ka tema perenaine.

Kui osalejad arvasid, et nüüd on retke suurimad elamused läbi, siis retkejuht palus neil mitte veel kurvastada, sest raja lõpp tõotas tulla veelgi põnevam. Ja seda see oli – läbi muda ja vee ristunud palkidel said kõik tunda veidi ebakindlat jalgealust, kuid retkejuhi abistav käsi aitas kuivale maale kõik inimesed…mõni pääses täiesti kuiva jalaga ja mõni mitte. Külmetama ega suurt ebamugavust tundma ei pidanud õnneks ka veega lähemalt tutvunud rajaläbijad, sest kohe ootas meid Valgehobusemäe saun ning soe supp. 23,5 km läbinud seltskond õhetas päiksest ja saunast ja säras heast enesetundest ning rõõmsast meeleolust, kui korraldajad ulatasid kätte diplomeid. Need retkelised alustasid täna kindlasti uut töönädalat värske ja heatujulisena!

Peagi saab näha ka erinevate fotograafide poolt tehtud pilte, senikaua võite aga tutvuda järgmiste retkedega või uudistada 2012. aastaks tehtud Elamusretkede plaani.

Autor: Stella Täht