Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese tervitus VII Eesti Spordikongressil

13. november 10

Hea spordirahvas,
mu daamid ja härrad.

Usutavasti te kõik jagate seisukohta, et Eesti riigi ja rahva püsimajäämise ning turvalise käekäigu kindlustamiseks peab ühiskond täitma paar olulist eeltingimust.

Minu hinnangul seisab meie riigi olevik ja tulevik tervetel ning haritud inimestel, teiseks, lääne liberaalsele demokraatiale tugineval riigivalitsemise süsteemil ning, kolmandaks, ühiskonna liikmeid sidustaval väärtusruumil, keelel ja kultuuril.

Sporditegemine ehk laiemalt võttes kehaline aktiivsus on nii eluviiside kui ühise väärtusruumi osa. Normaalses, vabas ja demokraatlikus riigis on sport selle tipptasemel üks inimeste ja huvigruppide vaba eneseteostuse vorme, mida riik vastavalt kokku lepitud reeglitele toetab ja soodustab.

Seda teeb ta ennekõike põhjusel, et kodanike tervislikud eluviisid, sealhulgas sporditegemine, on parim investeering iseendasse ja tulevikku. Tippsportlased on aga omamoodi reklaamiagendid, terve eluviisi kehastajad ning tuhandete poiste ja tüdrukute eeskujud.

Mul on väga hea meel, et see teadmine Eestis aasta-aastalt üha kindlamalt kanda kinnitab. Just see – spordile ja tervisele kulutatud aeg – näitab ühiskonna arengutaset, meie küpsust kodanike ja inimestena.

Tõsi, paljude meelest piirdub hinnang spordi hetkeseisule vaid Eesti sportlaste saavutustega rahvusvahelistel võistlustel. See justkui kinnitab meie riiklikku tõsiseltvõetavust. Mõne meelest vaatab medalitabelist vastu koguni riikide võrreldav paremus riigi ja rahvana.

Sellise vaateviisi ekslikkus peaks meile juba ammu selge olema. Ida-Saksamaad ja Nõukogude Liitu pole riikidena enam ammu elavate kirjas. Kunagiste võitude ja rekordite tagant paistavad valemängijate ja inimkatsete käigus ohverdatute näod.

See paraku ei tähenda, et toonase süsteemi – võit iga hinna eest – ihalejad kuhugi kadunud oleksid. See väljendus päris ilmekalt mõni aeg tagasi, kui ka Eestis toodi tõsimeeli eeskujuks üht riiki, mille president pärast võistkonna ebaõnnestunud ülesastumist spordijuhid vaibale kutsus, mõne neist vallandas ja allesjäänutelt järgmiseks korraks medaleid nõudis. Eesti debatiruumis olen kuulnud üleskutseid, et kehvalt esinenud sportlane peaks oma toetusraha riigile tagasi maksma.

See, mu daamid ja härrad, on totalitaarne suhtumine, mille aeg Eestis on loodetavasti alatiseks läbi.

Jah, iga rahvas, eriti väike rahvas, vajab kangelasi. Me näeme nende saavutustes justkui iseenda, nii üksiku kui ühise tugevuse peegelpilti. Meiegi säravaimateks staarideks on olnud tippsportlased, kelle väljapaistvad saavutused on rahva kohati reaalsustaju kadumiseni ära hellitanud.

Aga need ei ole meie kõigi, rahva või spordisüsteemi saavutused. Need medalid ei ole ühisomand. Need medalid ja võidud kuuluvad võimekatele inimestele, oma ala maailma tippudele. Riik on neid sportlasi toetanud, nagu ta toetab oma võimekaid teadlasi, kirjanikke ja teisi talente.

Kui me selle toetuse eest midagi vastu tahame, siis võitlejahinge ja ausat mängu. Pinget ja häid emotsioone. Aga üha enam ka teatud sotsiaalsete rollide täitmist, eeskujuks ja julgustajaks olemist. Suur sportlane on ka inimesena suur, nagu iga päev ise kogeda võime. See on tippsportlase põhiline ühenduslüli oma rahvaga. Kui see ühendus toimib, siis kajastub see peagi laiemas eluviisimuutuses, arstivisiitide kahanevas koguarvus ja tervena elatud aastate lisandumises.

Me mõõdame seda harrastajate hulgaga ujulas, jõu- ja pallisaalis, metsarajal ja rahvaspordiüritustel.

Igaüks, kes leiab iga päev tunnikese enda liigutamiseks ja enese ületamiseks, on kangelane. Sest seeläbi kingib ta iseendale ja oma lähedastele täiendavaid eluaastaid ja lisakoguse ühiseid rõõme. Just seda, mitte ainult medalite sära, peame siin saalis ja iga hetk silmas pidama, seda soodustama, ise eeskuju näitama ja selleks eeldusi looma.

Soovin Eesti Spordi kongressile sisukat ja edasiviivat mõttevahetust.
Ma tänan.

allikas president.ee