Teistmoodi Elamusretk: Naissaare avastamine

Kas teate, kus laiutavad suured seeneväljad otse miiniladude kõrval? Või kus saab juhuslikult  õigel ajal õiges kohas olles rongi peale hüpata, et metsa vahel natuke ringi kruiisida? Õige vastus on: Naissaarel, loomulikult!

Otsustasime, et augutikuu Elamusretke teeme seekord teistmoodi: osalustasu ei küsi, kuid see-eest ka rada ette valmis ei tee. Plaan oli minna kohale ja üheskoos vaadata, mis juhtuma hakkab ja kuhu suunda samm rohkem kisub. Olles D-terminalis ka sõna otses mõttes viimasel minutil jõudnud retkelised ära oodanud, alustas reisilaev Monica sõitu Naissaare suunas ning veidi rohkem kui tunni pärast olimegi kohal.

Seltskond jagunes kaheks: ekstreemsemate elamuste otsijad läksid lõuna tipu poolt saarele päripäeva tiiru peale kõndima ning ülejäänud grupp võttis sihikule põhjatipus oleva tuletorni. Teel tuletornini saime näha Taani kuninga aeda, mis oma kõrge heina ja lehtpuudega erines oluliselt ülejäänud Naissaart katvast männimetsast ja sellealusest samblasest pinnast. Loomulikult kuulus retke juurde ka kohalikega tutvuse tegemine ning arutamine, kuhu või kuidas edasi tasuks minna. Nagu arvata oli, oskasidki saare elanikud meile trükitud kaardiga võrreldes palju paremat infot jagada.

Kui majakas nähtud, pidasime taaskord aru, mis suunas edasi minna ning arutelu tulemusena võeti kindel siht saare keskel paiknevate miiniladude suunas. Siis algas kepikõnni fännide jaoks ilmselt parim osa tervest retkest – mõnus metsatee, kus samm lausa lendas. Vahepeal tuli küll peatusi teha, sest metsaalune oli sinise-kollase kirju: seal leidus palju hiiglaslikke mustikaid kui ka lugematul hulgal kukeseeni! Loodus oli nii puhas, et kukeseened kasvasid ka kohati keset teed, pidi vaatama, et peale ei astuks.

Saare keskel saime näha suurt betoonist veduridepood ning hulgaliselt raudteerööpaid, mida mööda Nõukogude ajal rongiga miine veeti – tol ajal varustas Naissaare miinitehas kogu Balti mere laevastikku meremiinidega. Meie miiniladusid seekord lähedalt uudistama ei hakanud – et oleks põhjust teinekordki Naissaarele sõita. Kõndisime hoopis saare lõunatipu suunas, sest sadamast kahe kilomeetri kaugusel ootas kõiki retkelisi juba mõnus soe supp.

Olime just jõudnud mõelda, kuidas tahaks ikka Petka kuulsa rongisõidu ära proovida, kui kuulsime metsavahelt rongi tuututamist. Jõunud meieni, jäi rong seisma ning vedurijuht Peedo kamandas rahva rongi peale – oli meil ju sama suund ja miks mitte siis kõndimise vahepeal väike lõbusõit teha?

Männikule ehk Petka juurde jõudes ootas seltskond kift tantsuplats koos kohaliku pubiga, kuid lubades hiljem tagasi tulla, oli meil sihikul hoopis Naissaare Eda keedetud supp Metsalaagri kompleksis. Kui lõpuks supp söödud ja jalad puhanud, läks osa seltskonda veel suviti populaarset kontsertpaika ehk Omari küüni üle vaatama, teised üritasid veel metsasaadustest viimast võtta ning seljakotti seeni juurde meelitada.

Kui laev mandri poole tagasi sõitma hakkas, saime aru, kuidas päev oli kuidagi kiirelt õhtusse jõudnud – eks see ole kinnitus sellest, et mõnusalt aega veetes aeg lausa lendab. Naissaar on selles mõttes tore saar, et sealt leiab igaüks enda jaoks midagi: kes militaarrajatised, kes seened, kes kohaliku saaremelu – positiivsed elamused ja puhkus on igal juhul garanteeritud.

Mõned klõpsud sai ka retkest tehtud, neid saab näha SIIT.

Selle aasta ülejäänud retkedele võib ka juba ennast kirja panna, kalendriga saab tutvuda SIIN.