Spordi-Matti jõulutervitus töölisrahvale!

24. detsember 05

Tere kallis töölisrahvas! Detsembrikuu on alati eriline kuu. Algab talv, avanevad taevaluugid ja õues keerleb laia lund. Ilm saab valgeks. Lisaks sellele oli mul selle detsembri alguses 67. juubel, rääkimata tulevatest pühadest, mis teevad alati südame soojaks. Ratta Jüri saatis ka oma pildiga kaardi juubeliks. Tema isa oli omal ajal kõva korvipalli poiss. Mäletan hästi, kuidas Jüri ema ja isa spartakiaadi palliplatsi kõrval kohtusid! Meeliülendav oli nüüd tublilt noormehelt õnnitluskaart koos jõumehe pildiga kohukesega saada. Vaata Matti jõulukaarti itte alati pole jõulud olnud puhas rõõm. Mäletan, et läksin ükskord noore poisina pühade ajal metsast kuuske tooma. Ema palus veel ettevaatlik olla, et vahele ei jääks. Tagasiteel, kui kuusk oli kelgu peal, katsin veel koeratekiga kinni, et välja ei paistaks. Paraku olid mõned oksad siiski näha, kui tuli reaseltsimeheks maskeerunud ohvitser Sulev Suusk vastu. Tundsin teda hästi. Kõik naabrid teadsid, et mees nuhib nende järgi ja käib Pagari tänavas keelt kandmas. Mees armastas ka kangesti koduveini pruukida ja selgi korral olid tal silmad pahupidi ja suust tuli pohmaka lehka, narsaani pudel tugevasti pihku surutud.

Tuli siis minu juurde ja uuris, et miks ma kuuske vean. Ütlesin siis, et tähistame naabripoistega kuuseokstega suusarada. Ega ta uskuma ei jäänud, aga otse midagi ütlema ei hakanud. Hiljem suusavõistlustel, kui olin juba tuntud sportlane märkasin teda tihti piidlemas, spordijoogi pudel käes. Tal oli kohe kuidagi vastik punane silmavaade, mis sundis kiiremat hoogu lükkama.

Spordirahvale on talv üldse toimekas aeg. Otsisin eelmisel nädalal kuuri alt välja oma truu suusapaari ja tegin neile tubli tõrvaravi. 1955. aasta Dünamo firma väljalase oli eelmise talve ringi kimamisest taas põhja alt suhteliselt kulunud. Kahjuks pole enam Tallinnas Dünamo poes seda head Orto suusatõrva saada. Defitsiit ilmselt. Jumal tänatud, et ma viimane kord suurema portsu ostsin. Nüüd on 12 aasta varu veel alles. Siis pean kingaviksi ja küünlavahaga mässama hakkama. Selle seguga sain 1969-nda spartakiaadil, kui ka tõrva kuskilt saada polnud, suusa imeliselt lippama.

Proovisin Harku metsas puude vahel teha ka mõne väledama tiiru, kuid tuleb tunnistada, et oskused on roostes. Hooaja alguse värk, märtsi alguse spartakiaadiks saan tehnika kindlasti paika. Viimasel ajal kutsutakse seda üritust millegipärast firmaspordi talimängudeks, kuid minu jaoks on ikka spartakiaad autentne sõna ja ei hakka mina moenarrina iga kahekümne aasta tagant uut nimetust kasutusele võtma.

Meeldiv on tõdeda, et spartakiaadil on plaanis taas uisuvõistlused maha pidada. Sellest lühiraja uisutamisest ma küll suurt ei pea, kuid pikal rajal olin kunagi kõva käsi. Meenuvad 60-ndate lõpu spartakiaadid. Ilm oli kräbe, sest reostus polnud veel ilma ära rikkunud. Jäin 1500 m võistlusel Antsonile kümnekonna meetriga alla. Antson sõelus veel paljakäsi ringi – hull mees – mul olid memme kootud labakud ikka käes. Sinna võis jääda mõnigi kümnendik, kuid tervis on mul siiani hästi vastu pidanud. Naised see eest tiirlesid kõik külmand näppudega Antsu ümber ja hoolitsesid, et sooja teha. Oi seda kaval-Antsu!

Meenub veel, et seltsimees Käbin tuli 1971.-sel aastal Otepää spartakiaadil üllatuslikult suusahüpete parimaid autasustama. Sain ise siis tookord kolmanda koha 65,5 meetriga.

Mingit V-stiili polnud siis veel olemaski, kui Volta tehase mees Palu Jaan seda tehnikat kasutas ja kõigist kaugemale lendas. Tema suurim viga oli see, et ta ei jõudnud kunagi suuski maandumisel kokku tõmmata ja nii ta kukkus tihtipeale suusad laiali maandumisnõlva lõpus maha. Autasustamisel Käbin siis muheles – kui mees veel suuski koos jõuaks hoida, pääseks kindlasti Liidu koondusse. Koonduse treeneritele aga Jaani tehnika ei meeldinud ja Jaan jäeti olümpiameeskonnast välja. Jälle tehti eestlasele julmalt ära.

Jaan kibestus ja hakkas jooma. Hiljem oleks äärepealt 40 kirjale alla kirjutanud ja üritas Tallinnas isetehtud pulberkustutiga olümpiatuld kustutada. Paraku väävli, raua ja jahupuru, mida mees kasutas, võttis ise tuld ja kustuti plahvatas. Isehakanud püromaan viidi haiglasse, hiljem aga sai paar kuud rauast kardinate taga passida. Spordiaade oli surnud ning ei ärganud enne, kui Levandi pronksiga Kanadast koju tuli! Jaan rõõmustas tookord selle peale, et liidu koondis kahevõistluses startida ei saanud. See aitas tal kurvastusest üle saada.

Pühade ajal oleks selle hea meenutusega paslik lõpetada. Omalt poolt tervitan kõiki tublisid töölissportlasi sel pidulikul, ent sportlikul ajal. Soovin häid jõulupühi ja loodan, et tulete siiski suusarajalt ka korraks verivorsti ja haput kapsast mekkima. Puhkus peab ikka treeninguga vahelduma, ütleb minu hea noor sõber Anatoli Šmigun, kellega kunagi suusarajal kõva lahingut pidasime.

 Edukat uut spordiaastat soovin samuti, kui enne talimänge ei juhtu kohtuma!

<B>Matti Klei alias Spordi-Matti (talvel tuntud ka kui Suusa-Matti, Uisu-Matti ja Hoki-Matti)</B>