Nordea Spordiklubi elamused Nigula Elamusretkelt

Ma ei hakka pikalt seletama, kuidas kari pankureid järjekordsesse Firmaspordi poolt seatud lõksu sattus (kes loevad, need on ise ka kõige saba ja karvadega vähemalt korra sisse kukkunud). Tegelikult ei seleta ma sel teemal üldse. Lihtsalt konstateerin fakti, et kui tavapäraselt on vaja tung- ja muukrauda, et ühel vihmasel, külmal ja sombusel pühapäevaennelõunal meid voodist ja toast välja saada, siis FS üritusele olime ilma virisemata kell 8:45 Regina juurest startimas. Igaks juhuks mainin, et Kukeke tahtis Regina ukse taga kireda juba laupäeva varahommikul, kuid õnneks suutsime ta veel viimasel hetkel peatada.

Tööülesanded jagasime vastavalt tavapärastele ametikohustustele – Regina oli autojuht, Kukeke  ilupiltnik ja mina kaardilugeja. Kuna ähvardati, et erinevalt tavapärasest, tuleb mul kõik rappa juhatada ja ebaõnnestumise korral ootab mind ees pikk jalgsimatk koju, siis pakkisin kaasa igas pikkuses, laiuses, kraadides  ja rasvaprotsentides vihmavastaseid vahendeid.   Lisaks mahtus tagaistmele modellimõõtu loomaarstitudeng ja istme alla lõvihingeline neljajalgne Leo, ristinimega Leonardo Raag.

Tänu heale koostööle kaardiga ja kõikide pingutustele jõudsime isegi täiesti  õigeaegselt kohale. Või kuidas teie nimetate laekumist pooletunnise  ajalise nihkega?  Hoolimata eelnevast oli Efkal õnnestunud meie saabumine sünkroniseerida  kureparve ülelennu ja sümfooniakontserdiga, nii et meid võeti vastu erakordse pidulikkusega.  Mõtlesime, et ega enam ilusamaks minna ei saa aga eksisime – Nigula raba üllatas oma majesteetliku rahu ja väljapeetud värvigammaga.  Kuidas on võimalik, et kidurad männid, kolletuvad kõrred, läbipaistmatud veesilmad ja kõdunev matkarada jätab su hingetuks?  Igatahes pidime kogu seda ilu oma kõikide meeltega salvestama ja end veidi koguma, mistõttu valitses esimese vaatetornini  jõudmiseni idülliline vaikus.  Aga siis oli seda vaimustust saanud juba nii palju, et ei mahtunud enam hinge ära, emotsioonid ajasid üle ääre ja edasi sai läbi arutatud vist küll kõik teemad alates maailma loomisest, sisekujundusest, kujundujumisest lõpetades  valge tennise eelistega mudarajal.  Nagu finantsgeeniustele kohane, peatusime pikemalt päevakajalise euroteemal ja jagasime kõik olulised arvud 15, 6466-ga. Kuidas teile tunduks, kui Tallinnast Tartusse oleks veidi üle 10 km  ja enamuse imemaitsvate toitude rasvaprotsent kahekohaline?  Vot kui häid ideid aitab imeline ümbrus genereerida!

Mu sammulugeja oli just alustanud 3000+ numbreid, kui Leo otsustas mudavanni võtta. Ainult koon paistis  välja.  Autos oli ju paar tundi varem jutuks olnud, et sellel rabamudal on noorendav toime.  Aga  isik rihma teises otsas ei saanud vist loomakese plaanist aru ja tiris ta ruttu laudrajale tagasi. Igaks juhuks pesi veel suurema kihi head kraami maha kah.  No ma ei tea, kas see oli kümbluse või rabas levinud imelise fluidumi süü aga tunni aja pärast meiega ühinenud kõrgkihtidesse kuuluv koerapreili Duffy oli Leost küll vaimustuses.  Meie olime aga vaimustuses rividrilli tegevaist kurgedest, kes pidevalt me peade kohal tiirutasid. Kas kured läinud kurjad ilmad? No igatahes mitte sel pühapäeval – hoopis vananaistesuvi oma parimas eas!

Vahepeal remontis Kaimz käepäraste vahenditega silda, et see kirju seltskond saaks jõekese moodi asjandusest kuiva jalaga üle.  Täname! Paar kilomeetrit edasi ja siis tuli Kaimol tunnistada rabale allajäämist – mitusada meetrit  rada tuli läbida (kel vähem kel rohkem ) lirtsuvate jalanõudega.  Aga kuna päike oli meid kuumaks kütnud ja riideid ei õnnestunud enam vähemaks võtta, siis oli see teretulnud jahutus.  Teretulnud olid ka kimpudena raja ääres päevitavad jõhvikad, sest paaritunnine kõndimine oli kere ilusasti hõredaks kulutanud.  Efka ema tehtud suur termosetäis suppi kadus  raja lõpus küll nagu leil kuumal kerisel!  Pean lisama, et enamus kasutas  Nigula raba boonuspaketti ja väljus sealt kilode kaupa korjatud seentega. 

Rabast kui pühapäevasest peategelasest sai  vähe räägitud, kuid nii on nende parimate asjadega elus – ise peab kogema ja nägema ja maitsma! Armastust  ja õnne ei saa ju sõnadega seletada!

Kirja pani Kadi Skoblov