Nipid edasijõudmiseks algajale suusahundile

22. veebruar 06

Eelmisel korral rääkisin teile, kuidas mitmed töölissportlased kasutavad ebaausaid võtteid, et oma võistlustulemust parandada. Hea tulemuse eest määrati tavaliselt ausutustes preemiat ja sai ka käskkirjaga kiita. Mõni ime, et otsiti võimalusi tulemusi edendada. Igal juhul tuli kasutada kõiki lubatud meetodeid, et naabertehase meestest kiirem olla. Heaks vahendiks seejuures oli õige toitumine, hea suuskade töötlus või hea raja tundmine. Hea rajatundmisega võis võita kõige rohkem, kuid see oli ka kõige riskantsem. Kui kohtunikud nägid, et sa lõikasid, siis tavaliselt võistlustulemus tühistati. Meie kombinaadis oli tavaline praktika ka see, et mehi viidi üle madalamale ametipostile. Seda tehti ikka selleks, et spordikomiteele näidata, et võitleme ausa spordi eest. Tavaliselt, kui normi jagu mehi oli degradeeritud, tõsteti mehed uuesti samale ametipostile tagasi ja pandi palkagi varasemaga võrreldes juurde. Ülemused soovitasid siis muheledes järgmisel korral parem kaart muretseda, et õigest kohast lõigata.

16 kg kaeraputru tegi suusamehele kurja

Hea toitumine on muidugi hea tulemuse tõstja. Tavaline spordimehe menüü sööklas enne tähtsat starti oli mannapuder, kõvaks keedetud muna, kiluvõileib ja klaasike bor¾ommi. Anatoli ©migun sõi oma tippaegadel ikka erakordselt mehise kausitäie kaeraputru eelmisel õhtul enne starti ja ka stardihommikul. Rajal lendas mees nagu pistrik. kõik vaatasid kadedalt, kui Anatoli neist rajal mööda tuiskas. Siuhh ja kadunud oligi, nagu oleks lihtsalt mingi virvendus õhus olnud.

Sõbramees Ants arvas, et äkki kaerapuder teebki seda imet. Sõi kahe päeva jooksul enne üht asutustevahelist võistlust 16 kg kaeraputru ära. Paraku ei pidanud tervis sellisele koormusele vastu ja mees viidi suusarajalt otse pimesoolika operatsioonile. Hea, et eluvaim veel sisse jäi. Pärast seda juhtumist muutub Ants alati põllul kasvavat kuldset kaera nähes näost valgeks ja hakkab öökima. Suvila naabrimees hakkas ka kaera asemel herneid ja ube kasvatama, kui Ants kaks aastat järjest ta kaerapõllule lambad ajas.

Kuidas tekkis Visu suusavabrik

Läbi aegade on töölissportlased kasutanud erinevaid meetodeid, et saada suuska kiirminini libisema ja ikka pidamist pandi ka kõvasti, et tõusul suusk tagasi ei tripsaks. Ajad olid 1970. aastal ikka uued ja enamikel olid juba korralikud liimitud puidust Visu või Dünamo suusad.

Minu isa rääkis ikka tihti seda lugu, kuidas 1946. aasta spartakiaadi eelõhtul oli teinud viimast soojendustreeningut ja sõitis oma hinnalise suusapaari laskumisel puruks rajale surnuks külmunud mägra otsa. Polnud uusi suuski kusagilt saada ja nii tõmbaski siis tehase plangust kaks lauda. Öösel hööveldas alt siledaks, töötles vahaga, tegi rihmad ka peale. Päris kobedad lumelauad sai valmis.

Paraku olid aga tehase valvekoerad planguaugu kaudu jalga lasknud ning keegi oli samal öösel tehase hoovist varastanud treipinkide varuosi ja hulka toolijalgu, kardinapuid ja muud puitmaterjali. See oli karm riigivargus! NKVD uuris juba hommikul asja ja kontrollis kõiki suusatajaid. Uurijad olid kuskilt haisu ninna saanud, mille tarvis lauad võidi võtta ja otsisid suusatajat, kel omatehtud suusad jalas. Isa nägi, mis toimub ja kraapis kiiresti söetükiga suuskadele oma väljamõeldud kaubamärgi – VISU. See oli lühend tema hüüdnimest – Suusa-Vilmar – kuid teistpidi pööratud. Isa arvas, et kui oleks suusale SUVI kirjutanud, siis oleks vahele jäänud kah. Tolle võistluse pani ta esimestel omatehtud Visudel kinni ja nii sai alguse ka suusavabriku edulugu.