Napsujutte Spordipäevadelt

22. veebruar 06

Täna tahaks rääkida teile paar põnevat juhtumist spartakiaadide õhtusest melust. Alates 1962.-st aastast olin ma alati Antsu ja Sassiga ühes toas ning selles seltskonnas juhtus nii mõndagi märkimisväärset. Enamasti tulid meie tuppa ka muud aktiivsemat ööelu elavad sportlased ja enamasti astusid ka kenamad prouad õhtu jooksul meie toast läbi. Teinekord jäid kohe pikemalt jutustama, nii et hommikul jäi söögikord vahele, kuna uni oli magusam. Võistlusele siiski kunagi ei hilinetud. Antsul oli neil üritustel alati koduõlut kaasas 30-liitrise termosega. Iga kord pidime tehase direktorile mingi loo välja mõtlema, kui seda keskmise kesiku mõõtu termost Tallinnas reede hommikul asutuse bussi sikutasime.
Tavaliselt rääkisime, et termoses on jääkuubikud vigastuse raviks või liigesevõie tõbiste kehaosade soojendamiseks. Pealik isegi ei mõelnud kordagi, miks on talvel 30 liitrit jääd vaja termosega spartakiaadile vedada, kui lund ja jääd õues vähemalt üle põlve, kui mitte üle t-t-talje.

Ükskord jäime siiski tehase ninamehele vahele. Mingi vend galvaniseerimistsehhist oli eelmisel päeval kõvema toidumürgituse saanud ja lõi peavalu raviks juba Vaidas kaane termose pealt. Seda ei saanud naabrid niisama pealt vaadata ja nii läks liitrine kann bussis varakult ringi käima. Põltsamaal kippus tagapingipoistel juba laul huulile ja ülemus tuli eest pingist uurima, miks mehed õllepruulijat ja internatsionaali vaheldumisi jõrisevad. Õnneks oli tol korral võistkonna esindajaks määratud jootmistina vaheladustamise osakonna varustaja ehk tinalao boss. Uuris nõudliku häälega, et mis jooki mehed tarvitavad. Kui kõik häbelikult vaikisid, võttis kannu oma kätte ja mekkis ühe mehise sõõmu. „Hmm, väga hea kaljajook, seltsimehed! Valage mullegi üks toop ainevahetuse kiirendamiseks“.
Seepeale kõik longu vajunud mehepojad elavnesid. Käskkiri läks just napilt mööda.

Meie tehas sai tol korral spartakiaadil kahjuks tagantpoolt teise koha. Selle tagajärjel jäime poistega aasta tippsündmusest, asutuse naistepäeva tähistamise peost, ilma kui penid pehmest saiast. Meid saadeti hoopis tinalao bossiga eesotsas kohustuslikus korras Vanakale intervallmeetodil  tõusutreeningut tegema.

Meenub ka juhus 1980-nda aasta üleliiduselt talispartakiaadilt Gudauuris. Võistkonna pealikuks oli tol korral legendaarne kalevlane Juhan Nittim. Tema asetäitja Rein-Kalle Jõekonn oli aga jutu poolest äärmiselt radikaalne tegelane, kes võistlusjärgsele napsuviskamisele kõvasti viltu vaatas. Räägiti küll, et mees ise õhtul hotellitoas paar-kolm klaasikest Kännu Kukke tegi, kuid mina ei uskunud seda tegelikult kunagi. Lihtsalt nii konkreetne mees oli ta alati võistlustel.

Igal juhul oli tol korral ENSV delegatsiooniga kaasas ka Räpina mees Jaan Palder, keda sõbrad omavahel Palderjaniks kutsusid. Muidu andekas suusamees, aga ei saanud meetritki sõita, kui enne 200 g konjakit polnud teinud. Tol korral oli meil rajateenindust vähe kaasas ja teises vaheajapunktis oli Jõekonn joogipudelitega. Paraku oli ilm märtsi keskel mägedes juba suht soe ja joogipudelitega jooksimine ajas asepealiku januseks. Kahjuks võttis ta lonksu janukustutust just Palderjani joogipudelist.

Õhtusel koosolekul tõmmati kõik suusamehed liistule ja pidime taas öö otsa ühesammulist paaristõukelist sõiduviisi harjutama. Järgmise päeva maratonil oli kogu koondis nii väsinud, et kõik mehed katkestasid.

Kui tagasiteel koju sellest hokimeestele rääkisime, naersid nad nii, et silmamunad märjad. Nende treener oli terve turniiri kenade grusiinlannadega baaris istunud. Lõpuks jõi varuväravavahi varustuse maha ja lasi tagatipuks kellelgi oma ametiühingupileti ära varastada. Hokipoistel oli see eest hea rahulik turniir. Kenad Gruusia prouad, kellega eelmisel õhtul koos kultuurimajas jalga keerutati, istusid pingil varumeeste süles. Keegi eriti ei tahtnudki väljakule ronida.

Kirusime suusameestega siis, kuidas alati satub meie pealikuks mingi elukutseline jobu. Sporti sellest hoolimata ei jätnud ja kindlasti tulen osalema ka selle aasta talimängudele!