Kuuendat varvast (tr)otsides ehk Põhja-Läti uisuretk

Möödunud pühapäeval käis 58-liikmeline Eesti delegatsioon välisekspeditsioonil lõunanaabrite juures, eesmärgiks selgitada välja, kas Eesti on kevade tuleku mõttes Lätist eesrindlikum või vastupidi. Lätlased olid sel päeval kavalasti keeranud päikesevalgust vähemaks ning laotanud laiali ohtralt udu – hakka või arvama, et oli midagi varjata! Meie aga sellest ei heitunud ning uurisime olukorda lähemalt 14-kilomeetrisel retkel Koiva (ehk Gauja) jõe kallastel Liivimaa südame Sigulda ümbruses.

Teekond sai alguse Sigulda uue lossi juurest, kus retkejuht Linda, kohalik kepikõnnifänn, meile sissejuhatuseks veidi linnast ja eesootavast rajast rääkis. Sigulda on Lätis väga populaarne aktiivse talvepuhkuse veetmise paik. Näiteks on seal kolm mäesuusarada – üks oskajatele, üks hulludele ja üks rikastele, nagu pajatas meie giid. (Ilmselt võib sellest järeldada, et Lätis tohivad mäesuusatamises algajad olla ainult hullud või rikkad.) Lisaks asub seal Eestile lähim kelgutamis-, skeletoni- ja bobisõidurada, mille kohta retkejuht seletas, et tema arvates peab olema ikka parasjagu ogar, et tahta kuni 130 km/h kiirusel mäest, pea ees, alla kelgutada. Küllap jagas nii mõnigi retkeline (lisaks siinkirjutajale) seda arvamust.

Kui esialgu olime veidi kõndinud mööda asfalti, siis edasi avastasime, et Siguldas on olemas veel neljas hästilibisev rada, mis mõeldud just elamusretkelistele. Tavatingimustes boonuseks olevad käimiskepid tõusid ühtäkki hädavajalike „lisajalgade“ staatusesse, ehkki mõned vaprad püsisid ka ilma nendeta väga edukalt püsti. Muu vaatamisväärse hulgas saime imetleda ka suurt liivakivipaljandit jõe vastaskaldal, mille keskel asus muinas- ehk paganausuliste kunagine ohvripaik Kuradikoobas. Küllap oligi see just üks pisike kiuslik kuradike, kes meie raja ohtra jää ja mudaga üle valas. 🙂

Kuna pool rajast kulges ühel, pool teisel jõekaldal, saime kõndida ka üle pika rippsilla, mille keskel sai palju nalja ühispildi tegemisega. Ja kes tähelepanelik oli, tabas selle melu sees siiski ka üürikese hetke, mil võis kuulda imeilusat täielikku vaikust… Sillale järgnes piiiiiiikk tõus, mis libedama tallaga jalatsite omanikele kulges pigem stiilis „üks samm edasi, kaks tagasi”. Nutikust appi võttes jõudsid aga nemadki nõlvast üles, kus pingutused said tasutud boksipeatuse ehk morsi-, tee- ja kommipausiga.

Edasi viis tee meid Krimulda lossi juurde, kust saime uuesti alla jõeorgu kõndida mööda serpentiinitaolist autoteed, mis heitis pisut valgust sellele, miks Siguldat pidada nimetatama Vidzeme (ehk Liivimaa keskosa) Šveitsiks. Allamäge minnes kruttis ka käimistempo, mis vahepeal oli jõudnud pisut ära jäätuda, end uuesti üles ning nii jõudsimegi üpris kähku tagasi peaaegu raja algusse. Sellegipoolest kulus finišisse jõudmiseks veel piisavalt aega. Nimelt selgus, et kui raja alguses ronida ilmatu pikast trepist alla, siis tagasi bussi- ja autoparklasse jõudmiseks tuleb ka sellestsamusest trepist end uuesti üles venitada. Hoolas retkeline Malle loendas kokku 437 astet! Vastavalt eelistusele oli aga võimalik end lohutada nii sellega, et treppidest käimine on südamele hea treening, kui ka sellega, et see aitab vormida kaunikujulist tagumenti.

Viimaks saime veel heita pilgu mäesuusaraja otsast allapoole, jalutada läbi linna ning siis juba ootaski igaüht maitsev supp. Väljakutseid pakkunud rada igatahes ei suutnud meid murda ei vaimselt ega füüsiliselt. Päeva viimaseks katsumuseks oli veel autojuhtidele test „Kas leiad kodutee ka pimesi?“, kuna maad võtnud udu oli tõesti paks kui vatt, ent meie andmetel said kõik sellega hakkama ja jõudsid ilusti koju, taskud elamusi täis.

P.S! Tõendeid kevadest leiti (põhiliselt veeldunud olekus). Tõendeid lätlaste müütilisest kuuendast varbast ei leitud.

P.P.S! Fotograafid Tarmo Haud ja Kaimo Puniste on pildimaterjali varunud SIIA ja SIIA.

P.P.P.S! Naljakuul toimuv 100 km retk ei ole mingi nali – katsuge, oma jalg on kuningas!

Autor: Katrin Humal