Kolm Päeva Saaremaad

Peaaegu nagu Smilersi vanas loos Pühajärvele sõitmisest, helises ühel oktoobrikuisel reede hommikul mu telefon ja andis teada, et väljas ootavad jooksusõbrad – ei mitte Hendrik Sal-Saller, Pets, Margus ja Priit, vaid Henno, Margus ja Paavo. Suund võeti Tartust mitte Pühajärve vaid Kuressaare peale. Minul oli see kaheksas Saaremaa Jooksule minek, ülejäänutele meie ekipaažist aga juba enam kui kümnes, mistõttu mind, kui “noorliiget” nöögiti mitmel korral terve sõidu ja leiti, häältega 3 poolt ja 1 vastu, et minu kohustus on jooksu järgselt “vanadele” meestele mullivanni äärde kokteile tuua.

Kuna pool meie auto koosseisust kuulus Eesti maratonijooksu kõigi aegade esikümnesse ning erinevaid jooksuvõistlusi, sh. maratone, oli sel aastal peetud kõigil, siis andsid autos tooni laused stiilis: “järgmised viis kilomeetrid tõmbasime alla nelja ja siis oli sellel vennikesel ikka pilt jumala must” või “algus oli rahulik, aga siis X või Y arvas, et hommikupuder oli koos lõvikonserviga ja kihutas täpiks”. Tee peal korjasime Pärnumaalt veel üles Eesti orienteerumise minevikulootuse, kuid Pärnumaa elu edendamise tulevikulootuse Mareki ja olime varakult sadamas. Isegi kiirust ei pidanud ületama, mis oli teine lemmikteema, kuidas meenutati sõite Saaremaale kaugetel 90-ndatel ja politseiga asjaajamisi toona. Mingis mõttes õnneks on Eesti elu siiski arenenud mõne viimase aastakümnega.

Virtsus vaatasime autosid ja inimesi ja mõistatasime, kes tuntud jooksuharrastajatest võiks millises autos olla ning juba laevas ootas esimene kohtumine paljude Eesti jooksusõpradega, kellega muudel üritustel eriti palju aega lobiseda ei ole. Minu esimese jooksuga aastate tagant oli muutunud veel nii palju, et oluliseks komponendiks oli saanud oma asukoha sotsiaalmeedias jagamine. Näiteks triatleet Priit andis FB-s märku, et on laeval ja on tuuline. Kes teadis, see laikis.

Paar õlut ja suur šokolaad õhtuks poest, stardinumbrid spordihoonest, hotellituba, riidesse ja sörgiga 10 km starti. Kuna mul mitte ammu oli olnud achilleuse kõõluste puhastus ja treeningpagasit taastumisperioodil jooksu näol eriti polnud, siis plaan oli ennast sirgeks tõmmata esimesel etapil ja saiavorm realiseerida ning kaks järgmist etappi trennina joosta. Kes veel ei tea, siis Saaremaa Kolme Päeva Jooksul joostakse kolme päevaga kokku maratoni distants, kus 10 + 16,195 + 16 km = 42,195 km.

Igatahes nagu arvata võis, läks esimesel etapil raskeks just viimasel poolel. Tegin vea joogipunktis, mille oleks pidanud vahele jätma, sest tõmbasin joogi kurku ja kaotasin täielikult rütmi. Poole kilomeetriga kaotasin oma grupile 100 meetriga.  Aga siis meenus mulle üks tubli vanaproua, kes on varem seda Saaremaa Jooksu naiste arvestuses ka võitnud ja on omas klassis tegija praegugi. Tema stiil on selline, et kui raskeks läheb, siis ta hakkab karjuma hingamise ajal umbes samasuguse häälega nagu Maria Šarapova, kui too palli lööb. Tegelikult nende vanusevahet arvestades, olen veendunud, et Šarapova on hoopis teda kopeerinud. Igatahes panin häälepaelad tööle ja haakisin end ühe mööduja tuulde. Ilmselt oli eesolijatel ka raske ja psühholoogiliselt ilmselt seda enam, kui taga mingi vend oigab, nagu õudusfilmis Scream, aga maha jääda ka ei kavatse. Igatahes lõpuspurt tõi mind edukalt seniste aastate rekordajaga 39.25 finišisse. Õhtuse spaa-külastuse teenisin igatahes auga välja ja kukeseene pasta La Perlas samuti.

Järgmise päeva jooks 16,195 km toimub traditsiooniliselt mõnikümmend kilomeetrit Kuressaarest eemal, Sõrve poolsaarel. Jalg oli kahtlaselt kerge soojendusel isegi mõne kilo ülekaalu kohta ja koha peal sündis otsus, et jooksen siiski niikaua jaksan ja sörkima ei hakka. Esimesed pool kilomeetrit jooksin koguni juhtgrupis, sest seal hakkas passimine. Eelmise päeva liidritest oli Viljar Vallimäe kõrvale astunud ja Sergei Tšerpannikov ja Kaur Kivistik võtsid algust rahulikult koos ülejäänud pundiga. Loogiline oli, et vahe hakkas siiski sisse jääma ja mõni kilomeetri möödudes kadus isegi silmside liidritega ja hakkas tavapärane jooks. Paljud “oma pundi” mehed-naised tunnen juba ära riietuse ja jooksustiili järgi selja tagant. Vaatad täpselt, kelle lased minna, kellele haagid tuulde. Sel korral tundus, et minu pundi meestest olin ise kõige teravam ja vedasin kogu gruppi 4-ndast kuni 14 km-ni. Ilm oli imeline. Päike küll ei paistnud, kuid oli kuiv ja kaunis ja karge sügisilm. Mere ääres polnud sel päeval ka õnneks erilist tuult. Halvematel aegadel on seda mereäärset tuult tulnud kirvega lõhkuda. Jooksjatele andis jõudu ka jalgrattaga vastu sõitnud Aivar Pohlak.

Finiš tuli 1:05.30-ga mis oli taas mu elu parim aeg. Teist päeva järjest ei oodanud seda sugugi, aga meel oli sellest hea. Sel korral oli endast kõik rajale jätnud sõidukaaslane Margus, kellele ei tahtnud õige eluvaim kuidagi sisse tulla isegi veel 20 minutit pärast lõpetamist. Kuna ta oli kõigi meie seljakotid stardis mingi võõra auto peale pannud, aga pea ei olnud piisavalt terav meenutamaks, et millisele, siis läks natukene aega, enne kui kuiva riide selga saime ja traditsioonilist hernesuppi sööma saime, mille juurde kuulus ka jooksu raskete ja naljakate hetkede meenutamine, nagu ikka.

Siis tagasi Kuressaarde, pesema, magama, spaa-see, sööma ning siis juba õhtune programm ööklubis Privilege, kus sel korral esines jooksjatele tantsuks ansambel Regatt. Nagu ikka, oli neid, kes soovisid dividende võtta ööklubis ning neid, kelle plaan oli need maksuvabalt viimasel jooksuetapil kätte saada. Kuna mina olen läbi oma jooksjakarjääri kuulunud esimeste hulka, kes käib Saaremaa jooksul Saaremaa ja lõbu pärast, siis loomulikult sai ära proovitud ka turuväravas öötundidel pakutav värske burger, mida valmistati lõkketulel ja kuhu vahele käis ohtralt värsket salatit. Mmmmm.

Hommikul kahjuks enam nii mmmmm ei olnud. Jalad olid rasked ja enesetunne samuti. Hommikusaun Johani spaas ja soojendusjooks mõnevõrra parandas stardihetkeks seda olukorda, kuid mitte liiga palju. Esialgu läks jooksurada Kuressaarest välja ja nägin enda ees Sulevi selga, mis aegalselt kaugenes. Ma teadsin, et see ei tohiks kaugeneda normaaltingimustes. Ma peaks olema sealsamas, kruttisin veidi tempot juurde ja teadsin, et sellest ei saa hoolida, et on ebamugav. Vahe jäi püsima ja hakkas isegi tasahilju vähenema. Kuna kahe senise etapi kokkuvõttes oli Sulev, kes on mitmel aastal olnud Eesti parim rahvasportlane ja kuulub Eesti rulluisutajate eliiti, minust 7 sekundit parem, siis ilmselgelt oli mul motivatsioon, et sellist meest võiks ju kokkuvõttes võita. 6 km peal sain tema pundi kätte ja läksin sealt ka ühe soojaga mööda. Paraku tuli raske hetk ja 4 km hiljem oli sama punt mul uuesti seljas. Siis algas kassi-hiire mäng, milles, kus mina olin sel korral hiir. Kahjuks mitte see multifilmi kangelane Jerry, kellele ei valmista vaeva kassil sabast kinni haarata ja teda vasakult paremale mööda maad tümitada, vaid kõige tavalisem hall hiireke, kes püüab kassi eest putku saada. Seda, et Saaremaa kolmanda etapi näol on tegemist Eesti ühe kõige ilusama rahvajooksu rajaga, kus vaheldub maastik, kesklinna tänavatest, põllule, golfirajale, metsa, aedlinna ja tagasi kesklinna tänavatele, ei olnud mul higiste silmadega aega vaadata. Terviseraja tõusudel vajutasin korraks kõige kiirema glükolüütilise käigu sisse ja sõna otses mõttes kukkusin mäest otsast jalgade peal alla. Paraku see minu rivaali ei kõigutanud, nagu ka tempo tõus Kuressaare tänavatel, ikka püsis ta tuules. Tema ülesanne oli kindlasti mõnevõrra lihtsam kui mul ja isegi viimase kahe kilomeetri 3:30 kandis tempo ei jätnud teda maha. Kokkuvõttes oma kolmanda päeva rekordini ma napilt ei ulatunud, selleks oli algus liiga vaevaline, kuid kogusumma rekord siiski tuli 2:50.13 jätab hamba verele, et natukene harjutada ja võiks täispika maratoini 3:00 ründama minna. Viimase etapi jooksukaaslane Sulev aga kiitis tempot, sest see aitas nad 40+ tiimide seas kolmandale kohale ülimalt napilt. Vähemalt olin kasulik.

Veel üks mullivanni ja sauna külastus spaas ja lõunasöök ning 39. Saaremaa Kolme Päeva Jooks oli minu jaoks taas ajalugu ja kodutee ootas. Taaskord olid imelised, emotsionaalsed kolm päeva Saaremaal, millele järgmistel aastatl peab kindlasti lisa tulema. Tulge teie kah!