II Noarootsi kepikõnnimaraton ehk Greete esimene maraton

31. juuli 12

Teate ju küll neid hetki elus, kui hullumeelsus pähe lööb ja palju „häid“ mõtteid kaasa toob. Mul juhtus see üsna hiljuti, kui üheskoos Maarjaga sai vastu võetud ostus, et lähme II Noarootsi kepikõnnimaratonile. Mis see 42,2 km ikka ära ei ole, eksole!

Mõeldud-tehtud: nimi üles antud ja mõneks ajaks teema unustatud – vähemalt seniks, kuni kuupäev lähemale jõudis. Siis hakkas juba endal ka hirmus, et millega ma nüüd jälle hakkama sain. Pool sõpruskonda pidi kuulama, kuidas ma ikka roomates üle finišijoone tulen. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii kaugele asi siiski ei läinud.

Pähklid ja kuivad sokid arstitädi Taimi kotti antud, kõht korralikult täis söödud, naeratus näole ning retk võis alata! Leppisime Maarjaga kohe alguses kokku, et meie sinna võistlema küll ei lähe, et lähme ja naudime niisama imeilusat rada. Nii ka läks! Pool retke olime üsna viimaste seas, mistõttu oli meil energiat üle veel küllaga ja sammgi üsna kerge. Kohe nii kerge, et tempo kasv oli märgatav. Eriti märgatav oli see siis, kui me järjest teistele järele jõudsime ja reipal sammul tublidest kõndijatest möödusime, endal meel rõõmus, et vaat, kui hästi me jõuvarusid jagada oskasime!

Esimene raske hetk rajal oli kuskil 24 km peal, kui Maarja teatas, et me oleme juba 4 tundi ja 15 minutit rajal olnud. Siis käis küll peast läbi mõte, et kas tõesti umbes sama palju veel??? Õnneks läks see mõte ruttu üle, sest meil jätkus juttu kauemaks ja muule polnud aega tähelepanu pöörata. Sealhulgas rajatähistele =). Nimelt oskasime ka hästi tähistatud rajast kõrvale kalduda ja ennast hiigelsuure poriloigu eest avastada „issand, kuidas teised siit üle said?“ Noh, teised ju ei läinudki…. Õnneks olid peatselt kohal teised tublid maratonikõndijad, kes meid õigele rajale tagasi suunasid ja poriloigust päästsid.Et aga asi liiga lihtne ei tunduks, siis olgu öeldud, et korralikult sai puusse pandud suure varba kinni teipimisega. Suur ja kogenud matkaja nagu ma olen, teipisin juba stardis suure varba kenasti kinni – et küüs ikka retke lõpuks ka peale jääks – aga see ju loomulikult mõttesse ei tulnud, et kõrval olevat varvast plaaster segama hakkab. Olles nüüd suuuure vesivilli ehk „kuuenda varba“ võrra rikkam, enam heast peast teipima ei hakka =). Vähemalt  jagus meil Maarjaga nii palju oidu, et kuivad sokid kaasa said. 26 km läbitud, kuivad sokid jalga, uued plaastrid peale, korralikult vett joodud ja taas teele!

Nagu ennist öeldud, siis kuskil poole raja peal hakkasime teistele vaikselt järele jõudma ja polnudki enam kahekesi keset metsi (kuigi kahekesi metsas olles oli salaja päris hea vahepeal maasika- ja mustikapeatusi teha). Lisaks sellele leidsime endale tee pealt veel sõbra ka. Üks väike šoti terjer otsustas meiega maratoni kõndima hakata, vähemalt seni, kuni omanikud mõned kilomeetrid hiljem kutsale järele jõudsid. Aga ausalt, mis värk nende koertega elamusretkedel on? 100 km retke tegi kaasa Läti koer, nüüd šoti terjer… Hakka või arvama, et neid sokutatakse meelega rajale. 🙂

Kõndimise juurde tagasi tulles – umbes täpselt 9 km enne lõppu juhtis Maarja tähelepanu asjaolule, et nüüd on ees ühekohaline number – ainult ÜHEKSA veel! Oi, kui rõõmsaks meel siis läks! Eriti rõõmsaks läks meel siis, kui rajal teistega sai juttu tehtud, sest nii palju positiivsust, nagu maratoni kõndijatelt rajalt õhkus, ei ole vist reaalselt võimalik mujalt leida. Lihtsalt suurepärane, kui väga inimestele seal olla meeldis!

Tuju oli sel hetkel nii hea, et juba jõudsin mõelda, et oi, see läks küll lihtsalt ja polnudki nii raske see maraton, kui ma kartsin. Aga nagu vanasõna ütleb, siis ära hõiska enne õhtut, sest tuleb tunnistada, et raja viimane kilomeeter oli mu elu kõige pikem ja raskem. Eks need villid tegid oma töö ja finiš terendas juba silme ees ning ausalt öeldes oli neist kurjadest parmudest ka üsna kõrini.

Sellegipoolest tuleb päris ausalt tunnistada, et see oli tõepoolest lihtsam, kui arvata võis. 42,2 km ja ligi 8 tundi hiljem finišisse jõuda oli ikka hea tunne küll! Täna liigun ma kenasti, jalad täiesti elus, meel endiselt hea ja juba mõlguvad mõtted järgmise maratoni suunas! Nii et nüüd peab keegi tulema ütlema, et ma nagunii ei saa sellega hakkama, sest just siis tõestan ma vastupidist. 🙂

Greete Kempel