Hullunud suusafännid

22. veebruar 06

Tahtsin teile täna jutustada sellest, kui hulluks viimasel ajal suusafännid on läinud. Just viimastel talvedel on minu teele sattunud palju igasugu napakaid tüüpe suusatamist treenimas ilma suuskadeta. Kõnnivad linnatänavatel ringi, suusakepid käes, aga suuski all ei ole. Müstilised kujud! Mõistan sellist treeningumeetodit tegelikult hästi, kui seda harrastada suvel. 1960-ndatel treenisime oma kombinaadi poistega suvistes Mõedaku laagrites ka tihti keppidega jooksmist. Meie treener Lembit Tõuge röökis omal mäe all hääle kähedaks, kui kambaga mäkke rühkisime. Ikka: “Kiiremini-kiiremini” või “see lõik on kombinaadi viisaastakuplaani täitmise nimel.”  Ei saanud ju looderdada, kui viisaastakuplaani nimel litsusid. Kes vedel poiss oli, jäi maipühade preemiast ilma ja pidi kõigi liiduvabariikide lipud paraadiks ette valmistama. Ikka keldrist välja, tolmust puhtaks ja siis liiduvabariigi suuruse järekorras ritta seadma.  See oli aga eriti vastutusrikas ülesanne. Hea sõber Ants sai ükskord käskkirjagi, kui tehase parteirakukese esimees Lõ¾nikov oli Vene NFSV lippu kandes pinnu kätte saanud. Tehti tugev noomitus ja võeti palgast maha. Hea et riigireetmise paragrahvi kaela ei tõmmatud, kuigi kuulsime, et teema oli keskkomitees üles võetud. Jah, just tolles majas, kus pregu asub Välisministeerium. Just sellepärast keegi keppidega jooksul ei viilinudki.

Praegusel ajal aga vaatan, et põhiliselt käivad keppidega vanemad naisseltsimehed, kel tundub puuduvat igasugune sportlik ambitsioon ja viha. Ükskord kargas mul seda aeglast suuskadeta kõmpimist nähes hing täis ja küsisin “suusatajalt” huumoriga pooleks: “Kepid, kuhu tädi viite?”.  Tädi  sai naljast aru ja kukkus kurtma, et teeb ikkagi sporti ja paneks suusadki alla, et kiiremini edasi liikuda, aga varustus on kole kallis ja tervis pole ka enam see, mis vanasti. Mul tekib siinkohal küsimus, kaua need kurjavaimu riigikogulased meie rahvast veel varastada kavatsevad? Minu täitsa kobedad 1972. aasta Dünamo suusad maksid omal ajal küll 10 rubla, mis oli suur raha, aga praeguse varustuse hinnaga võrreldes mitte midagi. Mind juba ammu huvitab, kuhu kurat need poliitilised vargad selle raha topivad, mis nad rahva suusavarustuse pealt kokku kraabivad.

Tegelikult kui nüüd hoolikalt meenutada, siis tuleb mälusopist välja ka üks lugu just sellesama 1972-nda aasta ametiühingute talispartakiaadilt,mil meie kombinaat oli ametiühingute poolt peakorraldajaks määratud. Põhulõuast ülemus seltsimees Leo Juhkam, kes oli meil kollektiivis tuntud ka kui “ökonomiseerija” ja “ratsionaliseerija”, tuli välja ideega, et just meie korraldatud spartakiaadil võiks kavas olla mingi erilne ja uus ala, mis saaks nii populaarseks, et võetaks tulevikus ka olümpiaalaks. Tol korral spetsiaalselt korraldatud välkkoosolekul kahjuks skeletoni ja curlingu peale ei tuldud, mis nüüd olümpiakavas, kuid viimases hädas käis keegi välja hiilgava idee korraldada tagurpidi slaalomivõistlus. Idee on selline, et võistlejad suusatavad kitsaste väravate vahelt mäest üles. Et üritus veel põnevam oleks, tuleks seda teha läbi pehme põlvekõrguse lume.

Võetigi siis ala kavva. Võistlejad olid püstihädas, mehed ukerdasid suusad jalas lumes, ikka jäid suusad kitsaste väravate vahele kinni. Kes murdis suusad, kes kepid, kes lõi ennast paksus lumes rabistades kukkumisel veriseks. Kavalaim mees oli aga Kuressaare Kalakombinaadi tehnik Villu Klahv, kes suviti oli kõva võrkpallimees, aga suusatada ei mõistnud sugugi. Käis tihtipeale niisamuti talispartakiaadil suusameestega õhtuti napsu viskamas. Tema peitis suusad fini¹isse lume alla ja pani stardist keppidega jooksu. Kui fini¹isse jõudis, kummardas ja võttis suusad lume alt välja, pühkis puhtaks ning jalutas vilistades minema. Võitis ala ära loomulikult. Pärast saunas rääkis, et raske oli küll lumes sumbata, aga ega siis olümpiaks ettevalmistamine peagi kerge olema.  Lubas hakata veel hoolsamalt harjutama, et olümpial ka vormis olla. Muidugi ei harjutanud ta midagi, tegi niisamuti nalja, aga ala ka olümpiakavva ei võetud.

Nii ei saanud ülemus Leo Juhkam ega meie kombinaat üle ilma kuulsaks. Ülemus Juhkam pidas direktorina iseseisvuseajani vastu, kuni erastas kombinaadi vara ja sai rikkaks meheks. Nüüd pidavat pensionipõlve kuskil Vahemere ääres. Siiski rääkis sõber Ants, et olla eelmisel talvel Otepääl näinud eemalt üht  väga meie ülemuse sarnast meest seda tagurpidi slaalomit harrastamas. Olla proovinud erinevaid suuski ja erinevat väravate vahekaugust erineva sügavusega lume sees ja aeg ajalt paberile märkmeid teinud. Kui see Juhkam oli, siis võime vaid oodata, mil ala taas tuule tiibadesse saab ja näidisalana olümpikavva võetakse.