Äripäeva uues lisas Personal ilmuvad Firmaspordi Liidu kommentaarid Eesti töötajate sportlikkusest

02. november 10

Eesti Firmaspordi Liidu tegevjuht Marti Soosaar tõdes, et tervislikku eluviisi peab alustama nii mõttest kui tahtmisest. “Mõtteviis, et homme hakkame kõik sportlikuks, sihile ei vii. Tossud tuleb juba täna jalga tõmmata, välja minna ja homme seda korrata,” rõhutas ta. Soosaare sõnul oleks vahva, kui ettevõttes määrataks sporditegemise eest vastutav isik või jagataks alade-harrastuste lõikes vastutajad. Suuremad ettevõtted võiksid tema arvates luua koguni ametliku spordiklubi või mitteametliku seltsingu, mis aitaks tegevusel hinge sees hoida. Abi annab ka Eesti Firmaspordi Liit, kes pakub aastaringselt sportliku vaimuga ettevõtetele kirjut võistluskalendrit, korraldab lühimatku ning Eesti ettevõtete suve- ja talimängusid.

 

Kui palju pööravad aga meie tööandjad töötajate spordivõimalustele tähelepanu?

Soosaare sõnul tekib põhiline võrdlus Euroopaga siis, kui Eesti delegatsioon osaleb üle aasta toimuvatel Euroopa Firmaspordi Suvemängudel: “Arvestades, et me oleme väike riik, siis on meie delegatsioon igati silmapaistev nii osalejate arvu kui ka tulemuste poolest.” Soosaare hinnangul on tegemist küll teatud mõttes püramiidi tipuga – see pole 100% objektiivne kajastaja selles osas, et Eesti firmad soosivad vähem või rohkem spordiga tegelemist. “Aga eks see tipp peab olema ju mingisuguse põhja peal, nii et võrreldes Euroopa keskmisega oleme igati tublid,” nentis Soosaar.

 

Selle kohta, kui odavalt saab töötajate sporditegevust toetada, toob Soosaar järgmise näite: “Eesti kõige sportlikum ettevõte Eesti Post kulutab aastas ühe spordiklubi liikme peale umbes 1000 krooni ja kõik on rahul ja saavad midagi – kes treenida, kes võistlustel osaleda. Eks mõni võistlussportlane kulutab sellest limiidist rohkem ja mõni kepikõndi harrastav proua praktiliselt mitte midagi, aga peamine on see, et kõik on rahul ja saavad teha seda, mida tahavad.” Need kulutused töötaja kohta võivad Soosaare hinnangul muutuda oluliselt suuremaks, kui kollektiiv on väiksem ja kallimate huvidega, aga ka 2000 või 3000 krooni aastas ei tundu tema sõnul väga ulmelise summana. Muidugi pole paha, kui need firmad, kel võimalused on suuremad, ka pisut enam panustavad.

 

Tervisliku eluviisi suurimaks takistajaks pole see, kui palju on sporditegemise võimalusi, vaid inimeste enda vale mõtteviis. “Minu arvates on väga vale see üldlevinud arusaamine, et kuna mul oli täna raske tööpäev, siis seekord ma sporti tegema/liigutama ei lähe. Sellest saavad alguse kõik muud hädad,“ märkis Soosaar. “Aga no selge see, et tuleb valida endale sobiv liikumisviis. Kui põlved on haiged, siis ei maksa minna kolmikut hüppama, vaid näiteks ujuma või kepikõndi tegema.”