Tööjõud versus töövõime
​
​Praegu, uue valitsuse moodustamisel räägitakse väga erinevatest Eesti arengusuundadest, kus enamustes koorub välja ennustus keerukamate aegade poole. Pakutud lahendusi majandusedu jätkuks on esitatud küll nii ja naa, kuid kuidas ka nende reast ei otsiks ka  inimeste töövõime parandamise teid, leiab selle asemel tunduvalt tähtsamatena näivaid probleeme. Näiteks kas või täiendava (ja võimaliku väljast tuleva) tööjõu vajaduse ümber käiv diskussioon, kus paraku ei jagu tähelepanu aga sellele, kuidas meie praegune – olemasolev ja päevast -päeva Eestis rabav töövägi suudab ja jaksab…Sest kui  vaadata mistahes valdkonda, võtta ettevõtet või asutust, siis kõik tööandjad ootavad ju igal hommikul, ja nii nädalate, aastate viisi tööde ja tegemiste juurde puhanud, taastunud ning kokkuvõtlikult öeldes – hea töövõime ja jaksamisega töötegijat.
Kui hästi ka asjad ei läheks, kui pühendunult oma tööde juures ei oldaks, kahaneb töö käigus  justkui märkamatult töövõime ja mis veelgi hullem – niisama iseenesest ta tagasi ei tule. Nõutavat töövõimet vaadatakse kui loomuliku nähet ja pole imestada kui sellest tööandja ja töövõtja vahel eriti ei räägita. See on tavakohaselt inimese enda mure, kuidas ta end jätkusuutlikuna hoiab.

Paljudel juhtudel kipume me end  Soome või teiste Põhjamaadega võrdlema, ent kui töövõime osas sealtehtut vaadata, siis valitsevad neis ühiskondades inimeste töövõimesse tehtavates kulutustes meiega võrreldes lausa kümnekordsed vahed. Mis aga veelgi määravam – see on eelkõige mõtteviis ja erinev arusaam inimeste töövõimest, selle säilitamisest ja parandamisest. Kui näiteks kandideeris omal ajal  presidendiametisse Tarja Halonen, siis üheks tema eesmärkidest oli Soomest n.ö.hyvinvointi valtio ( hästi toime tuleva riigi) kujundamine. Küsisin toona Tallinna Ülikooli rekreatsioonikonverentsil esinenud kolleegilt Elina Rajalahtilt Laurea kõrgkoolist – mida president sellega silmas pidas. Ja tema tõlgenduses mõtles president seejuures iga kodaniku kohta käivaid selliseid märksõnu, nagu  –  tervis,  taastumine ja toimetulek. Oldi veendunud, et kui suudetakse parandada olukorda nendes kolmes valdkonnas, siis on loodud alus ka kõigeks muuks. Omaette küsimuseks kujuneb muidugi see, kes ja mida selle heaks ette võtab? Mida riiklik ja mida omavalitsuse tasand, millega panustab tööandja ja kuidas suudab tunnetada n.ö. enesehoolde raames oma töövõime nimel tegutsemist inimene ise.

Maja näidet appi võttes

Enam kui paarkümmend aastat tagasi alustati meie põhjanaabrite juures põhjalikumalt töövõime küsimuste uurimist. Hoomati, et kõigi muude töökorralduse asjade kõrval kipub pikemas perspektiivis alt vedama just töötegija jaksamine.
​Et aga teravnevas konkurentsis ei saa tööpinge mitte langema, vaid aina tuure peale võtvat, siis kasvab ootus inimeste töövõime vastupidamisele veelgi. „Kas just õigel ajal, aga vähemalt viimasel hetkel saime need küsimused lausa üleriigiliselt tõstatatud“ kirjeldab toonast Soome olukorda Elina Rajalahti. Ning siit sai alguse ka nende n.ö. töövõime maja lähenemisviis, mida ka lähemalt vaataksimegi. Kõiki tema korruseid ja nende omavahelist toimimist ning tööandja ja töövõtja rolle majas toimimisel

Kogu hästi ehitatud ja antud juhul neljale korrusele jaotuva (töövõime) maja  kestmise otsustab erinevate korruste toimivus ja selge rollide jaotus. Kuigi maja puhul räägitakse heast katusest, mis pole üldsegi vale, siis keegi ei alusta ehitamist katusest, vaid loob hea ja tugeva vundamendi. Sellele töövõime majale on vundamendiks juba eelpool nimetatu – töötegija tervis, toimetulek ja taastumine. Ja kuidas me ka kõiki teisi korruseid ei tähtsustaks, tuleb tõsine tagasilöök – kui pole tervist, ei mõelda taastumisele. Nende puudumisel algab aga peagi ka paaniline tunne toimetuleku osas. Tundub nii, et ei suudeta enam midagi teha…
​Tabavalt märgib selle seisundi kohta tuntud töövõime uurija John T. Haworth – Inimene, kes ei suuda juhtida oma tööd ja vaba aega, on pidevalt rahulolematu. Nii et – praod “vundamendi” mistahes plokis panevad õige peatselt murenema kogu (töövõime) maja, sest majas tegutseb liiga palju rahuolematuid inimesi.Minnes korrus korruse kaupa kõrgemale ja läbides tööks vajalikke tegureid, leitakse end suuremas osas ööpäevast ikkagi töö korrusel, kuhu ollakse püritud ja vastu võetud. Kõik seal kogetav – keskkond, töö iseloom ja nõuded, aga ka õhkkond ja kogu töö organisatsioon on oluline, aga mõjutab oluliselt inimese töövõimet. Üha enam leiame ridamisi näiteid, kus töö korrusel toimib kõik justkui suurepäraselt, aga „vundamendis praguneb“. Võib lihtsalt öelda, et alakorruse väärtuste ja nende säilitamise juurde jõutakse sageli üha vähem ja vähem, sest töö korrusel on see omapära, et ta imeb sind endasse üha enam ja enam. Kui tööd tehes – jõutakse, nauditakse ja ikkagi ka teenitakse – siis ununeb hoolitsemine tervise ja taastumise pärast üsna kiiresti. Veelgi enam – selle alumise korruse arvel toimub pidev edasilükkamise taktika – kui saan töödega ühele poole, küll siis puhkan, võtan käsile oma tervise. Kahjuks ei saa seda kanti oma elus kampaanialikult käsitleda – ei saa puhata ette, ega takka järgi. Ning kui tervisest rääkida, siis üsna sageli viiakse täisjõus mehed lausa tööpostilt viimaks päästevõimalusena tohtrite hoole alla…
​
Nii et kui mingist peamisest printsiibist rääkida, siis ikkagi vaid tasakaalust kas või selle töövõime maja kõigi korruste vahel, sest üks ei saa ilma teiseta.

Mis on kelle mure?

​See viimane retooriline küsimus tahaks seda töövõime teemat pisut kokku võtta ja ka rolle täpsustada. Kui jooniselt vaadata, siis on siin maja „välisseinte äärest“ liikumas üles ja alla töövõtja ja tööandja n.ö. huvinooled. Nende ulatuses, võimsuses ja põhjalikkuses avaneb ka see mure jagunemise küsimus. Kas tööandja jõuab oma põhitegevuse –töökorruse korraldamise juurest ka I korruse temaatikate juurde, tunneb huvi töötaja jaksamise kohta. Ehkki käesoleva kirjutise eesmärgiks pole Eestis valitseva olukorra laiem analüüs, saab öelda, et selles küsimuses on meil nii ja naa. On ülimalt hoolivaid ja laialt ( ning ka töövõime olulisust) märkavaid tööandjaid,aga leidub näiteid, kus töötajast viimane ramm võetakse…

Ühes kunagises kirjutises tõi Avo Kokk hea näite Kreutzwaldi tuntud ennemuistsest jutust Puulasest ja Tohtlasest. Seal rassisid need sulased ihne peremehe heaks imehästi, aga neid tuli vahepeal likku panna. Nii on ka praeguses Eestis – kas tööandja märkab, et see või teine „rügaja peaks vahepeal likku panema“ või läheb seni – kuni kestetakse…
​
Aga inimene ise, see teine (töövõtja) pool, mida peaks tema tegema? Kas temagi peaks märkama, et nüüd on vahepeal aeg end „leotada“. aeg maha võtta ja “akusid laadida”… Või et – mitmendale korrusele töövõime majas jõuab tema oma huvi ja mõjudega, kui palju on temal sõnaõigust töö ja puhkuse asjus. Paraku on tal raskusi oma alumise korruse asjadegagi ja sageli tekib Eestiski tunne, et ikkagi keegi teine peaks muretsema meie tervise, taastumise ja toimetuleku eest. Enesehooldest pole meil siiski kellelgi pääsu ja see peaks ka kiirematel ja segasematelgi aegadel olema esmanorm. Oleks hea kui huvinooled liiguks piki korruseid nii üles kui alla, sest näiteks meie põhjanaabrid on sellest – töövõime majas toimivatest suhetest, huvidest kujundanud kogu ühiskonna arusaama.

Kui siia lisada kas või Soome tuntud analüütiku Risto.E.J. Penttilä üks mõte, siis suurima üldistusena väidab ta, et ka puhkus ja taastumine on Põhjamaade majandusedu alused. On aru saadud, et lisaks intensiivsele tööle tuleb õigel hetkel minna ja puhata, leida aega enda „vundamendi“jaoks. Ning selline võiks  kõigi meiegi arusaam olla, et töövõime ei ole lõputu. Oleks hea kui see kestaks võimalikult pikalt ja meeldivalt ning me kõik teeks selle nimel senisest enam.

​Kas või ka selle käimasoleva – töökohaspordikuu tegemiste ja arutluste kaudugi…, mille kohta leiab infot Eesti Firmaspordiliidu koduleheküljelt https://www.firmasport.ee/tookohaspordikuu/