17 kevadist hetke – 20 km kevadisi elamusi /üle-elamusi Pärispea poolsaarel

Vaadates täna aknast välja tuleks esmalt teha sügav kummardus ilmataadile – kes paremini paindub võiks kohe maani kummarduda! Olgem ausad – ilmataat andis esimeseks kepikõnniretkeks 5+ kevadilma!

Alustame algusest – 20. märts – täielik talv. Linnades voolasid juba esimesed kevadveed, aga Loksa kanti polnud kevad veel jõudnud. Siin ei olnud ühtki märki kevadest – mitte ainsatki! Firmasportlased Karu ja Marti tegid esimesi plaane rajaks üle põlvede lumes. Efka üritas meid autotranspordiga aidata nii palju kui võimalik – kahjuks Marti linnamaastur ja talv väga kokku ei sobinud ning enamus retkest kulges meil kondiauru kasutades. Küll aga saime suuremad plaanid paika ning paljud kaunid kohad said ka esmakordselt nähtud.

Reedel, 16. aprilli õhtul, jõudsime Loksale ning tegime esimesed täiendavad rajavaatlused kevadvihmas. Ilmateade lubas ka laupäevaks kesist ilma ning mõtted läksid morniks. Õnneks kaardi järgi planeeritu oli nii ka koha peal ning suurem osa retkest sai ilusti paika kuniks jõudsime kahe maagilise järveni – mis tagant järgi vaadatuna ei olnudki järved vaid hoopis kaks lahte – Ulglaht ja Maalaht. Need sunnikud rikkusid kõik hea ära! Proovisime õhtu pimeduses neist mööda saada, proovisime hommikuvalguses, aga peale „Siit küll ei saa!“ ning märgade jalgade me muud ei saavutanud! Pilliroost ning ülepea veest me läbi ei saanud ning ujumist kepikõnni retkele oli ka kuidagi imelik planeerida, seda enam, et vesi oli ikka kole külm.

Laupäeva, 17. aprilli hommikul, olime oma jalad korralikult lumesula vees läbi leotanud, oksadega sai endale korralik tiigrikostüümi selga kraabitud ning õnneks oli meil veel tunnike enne retke, et hinge tõmmata. Rada oli valmis ning õnneks ka 100% läbitav.

Kuivatasime sokke ja jalanõusid, sõime ning ootasime tublisid kepikõndijaid. Ning sealt nad tulidki – koos päikesega. Mida rohkem neid saabus, seda rohkem hakkas ka päike paistma ning termomeeter tõusis ka usinasti. Kokkusattumus? Ei usu. Ilmataat pidi sellist ettevõtmist lihtsalt soosima, teist võimalust ei olnud. Lisaks retkelistele saabus kohale ka Kuusalu valla volikogu esimees hr Andres Paomees, kes lisaks vallaelu tutvustamisele heitis kivi ka meesterahvaste kapsaaeda, kes oma tervise eest ei hoolitse.

Seega mehed – kui soovite, et teie kapsaaiast ei saaks kivihunnik – siis on aeg end liigutama asuda! Peale selle – suvine rannahooaeg ei ole enam kaugel. Pärast vallavanema tervitusi ning Marti õpetussõnu asusime teele! Esimesed meetrid said nagu ikka vaikses tempos liigutud, kuid mida edasi, seda rohkem hakati ka korralikule kepikõnni tempole rõhku panema. Rivi tagaosas õnneks rahulik tempo säilis – siin ei olnud meil kuhugi kiiret.

Peagi pöörasime asfaldilt ära mere äärde ning meenus tuntud fraas: Kaunis on see Eestimaa! Nii ta tõepoolest ka oli. Usun, et kedagi ei jätnud külmaks kevadine mere loksumine, rannaäärsed männid ning karge kevadõhk koos pealage paitava päikesega.

Pärispea poolsaarel on palju endiste hiilgeaegade ehitisi ning asutusi – üks neist on kindlasti Pärispea kalakasvatus, kus toodeti omaajal 200-300 tonni kala ning uskuge või mitte, igapäevaselt oli selles automaatselt töötavas, tollel ajal kõrgtehnoloogilises kalakasvatuses, vaid 1 inimene – valvur oma koeraga. Kaladele pumbati pidevalt värsket merevett, kalade haigestumine 17-18 kraadises vees oli viidud miinimumini ning see kõik toimus vaid valvuri valvsa pilgu all.

Pärast Pärispea kalakasvatust hakkas rada kulgema mööda mereäärt ning läks pisut raskemaks ning märjemaks! Peagi otsustasid julgemad, et kuivasid jalanõusid nagunii kauaks ei ole ning mindi otse – plärts plärts läbi vesise pinnase. Nii jõuti Pärispea poolsaare tippu Purekkari neemele. Enne veel kui saime asuda Efka poolt valmistatud kehakinnituse kallale, käisime me kõik ära Eesti kõige põhjapoolsema – Purekkari neeme tipus. Paljudele oli see esmakordseks külastuseks, paljud olid siin ka varem käinud.

 

Igatahes Eesti mandri kõige põhjapoolsem tipp sai kõigil üle vaadatud ning seda külastust kroonis 99 kopikat maksnud pruuni olümpiamaskoti Karu Miša leidmine ning kusjuures tegemist oli täiesti töökorras plastikloomaga. Kõiki kepikõndijaid kostitas Efka mõnusa kevadise grilliga ning Kalevi kommides peituv suhkur tegi paljudel meele rõõmsaks. Oli taaskord aeg teele asuda. Sedapuhku siis tagasiteele Viinistu sadama ning sealse Kunstimuuseumi ja restorani suunas.

Meie teele jäid endised piirivalve rajatised – lagunenud ning kõledad hooned! Kuidas siin oli küll võimalik elada? Piirivalvurite nahas ei oleks küll tahtnud olla. Peeti plaane saate „Naabrist parem“ siia toomiseks – terve elumaja vajas remonti! Võtmed kohe kätte – hõikas keegi! Miks mul on tunne, et vabatahtlikult ei koliks sinna keegi! Liigume edasi ning jõuame teede risti – julgemad liiguvad koos minuga natukene raskemale ning kohati lausa ekstreemselt vesisele rännakule. Kes jalgu märjaks ei taha teha, lähevad koos Martiga pikki asfalttee äärt tagasi Viinistusse.

Hetk hiljem jõuame taaskord mereni. Meid on tervitama tulnud mitukümmend luike. Luiged oma helevalge sulestikuga ning suurusega on kindlasti ühed kaunimad linnud Eestis ning kui ma selja taha piilusin vaatasid kõik kõndijad heldinult kuidas luiged merel toimetasid. Meie teekond läks edasi juba läbi metsa, läbi lumesula vee. Kes püüdis leida kuivemaid kohti jala toetamiseks, kes oli kummikud targu jalga torganud ning mõnel julgemal oli juba täitsa ükskõik kuhu astuda.

Nii me seal metsas rühkisime. Minu jaoks oli see mets teistsugune kui tavaliselt nähtud metsad ning vaatamata külmadele veelompidele on mul see kuidagi hea sõnaga meeles siiamaani!

Peagi jõudsime ka meie finišisse ning 20 km oligi läbitud. Teine grupp juba ootas meid ning peale Viinistu restorani maitsvat kalkunipraadi tundus elu taaskord elamist väärt! Tasus tulla! – sosistati naaberlauas ning tehti juba plaane kuidas Vormsi ajaks end pisut paremasse vormi saada. Peagi olid kõik lahkunud ning ka korraldajad asusid tagasi koduteele.

Vaata Kaimo Puniste tehtud pilte siit.

Järgmine retk 12. juunil viib meid Lõuna-Eestisse järvede vahele. 20 kauni järve nägemine ühe retke raames annab kindlasti kauni varasuvise elamuse! Sellel retkel jagunetakse  kaheks grupiks – üks, kes jutustab rohkem, puhkab rohkem ning liigub aeglasemalt ning teine, kes valib rohkem sportlikuma kõnni. Suurem osa järgmise retke rajast kulgeb kruusa- ning metsateedel ning merd kahjuks näha pole ning ka jalad jäävad õnneks / kahjuks kuivaks!

Peatse kohtumiseni!

„Kaunis on see Eestimaa!“

Kunnar Karu